Saturday, November 7, 2009

ränne lõunasse

tublide rändlindudena kasutasime 20-euriseid pileteid ja lendasime poole perega (sonja, babee, maarja ja mina) nädalaks kanaaridele, et seal veinitada, singitada, surfida ja muidu ilusat elu elada. plaan oli juba algusest peale üle prahi - kohale jõudes võtame auto, hunniku veini ja põrutame muruaasadele telkima.

kodutus

esimesed kaks sammu kolmest astusime kiirelt ja tagasilöökideta, tellitust kraadi võrra parem vw polo juba ootas ja esimene kätte juhtunud supermercado oli tasuta testikaupa nii täis, et asjade ostmine tundus esimesel pilgul suisa mõttetu. kuid kui uneaeg kätte jõudis ja aasasid otsima asusime, siis selgus, et gran canaria on üle keskmise kiviküngas ja muruplatse leiab ainult ringteede ringikestel ja avalikes parkides. et kumbki äsjanimetatud variant just liiga seksikas (universiaalne omadussõna, millega hiljem ükskõik mida meeldivat kirjeldama hakkasime), siis lõpetasime kusagil n-koordinaatidega saare läänenurgas. tüdrukud magasid autos ja mina põõsa ja müüri vahel. mina magasin nagu beebi, tütarlapsed ilmselt mitte. kui ka järgmisel õhtul koduotsingud, nüüd juba saare lõunaosas, ebaõnnestusid, siis teadsin kohe, et minu koht on rannas ja mitte autos. rannas on dušid, kus end pesta, poodides on hiinlased, kes oma tualette kasutada lasevad, mis viga nii elada? esimese hooga julgeksin nimetada kaks põhitakistust, mis pikemat rannaelu takistada võiks: meeletud koledate, paksude, vanade ja poolpaljaste turistide hordid ning surfitavate lainete puudumine. kui probleemi number 1 võiks veel kahe silma vahele jätta, siis mure mure number 2 on ilmselgelt andestamatu.

ilus elu

järgmisel õhtul olime juba tagasi pealinnas las palmases, elasime katuse all, pesime sooja veega ning hullasime ookeanis, kus parimal juhul umbes kolmemeetrised lained olid. veesooja jagati lahkel 25 kraadi ringis, kalipsot ei läinud kordagi vaja ja konksninad (loe: kohalikud) lainet. ei tundunud liiga ohtlikud. kui esmapilgul võib tunduda, et turismisaare pealinnas pesitsemine kindlasti täielik õudus, siis tuli välja, et tegu on äärmiselt muheda linnaga. ta on odav (odavaim õlu maksis 17 senti purk, üks laar tapast kõige seksikamas kohalikus urkas 1.75 jne) ja inimesed on nii sõbralikud, et juba hakkas portugal meelde tulema. ainuke kitsaskoht, mis kogu saarel veedetud ajale oma pitseri jättis, oli kohalik kohvi. pääle portugali, kus ilmselt maailma üht parimat kohvi saab, tundus see nii halb, et targem oleks neid üldse mitte võrrelda. nagu ei ole paslik kõrvutada x2 ja silverhawki lainet, kuutseka ja val thorensi offpiste võimalusi ning eesti ja soome tütarlapsi, jätame ka sealse kohvi paksudele paljastele sakslastele. head isu!

huvitav huvitav

ma ei tea, mis kanaaride muudel saartel toimub, kuid gran canaria on üsna huvitava loodusega. ta on väike (u 1500 ruutkilomeetrit, ühest otsast teise u 50km), kuid sellest hoolimata võib põhja-ja lõunaosa ilm üsna erinev olla. see käib umbes nii, et põhjas tibutab ja sooja on kõigest 23 kraadi, kuid lõunas paistab päike ja temperatuur on üle kolmekümne. saladus peitub selles, et
gran canaria on vulkaanilise päritoluga ja saare keskel u 2km kõrguste mägedega, mis põhjast tulevaid pilvi kinni hoiavad. muidugi on igal pool kuiv, kui kaardi järgi järvesid otsisime, siis öeldi, et neid ei ole praegu, sest viimati sadas korralikult 4 aastat tagasi, kuid saare keskosas on loodus veidigi lopsakam. magedas vees ujumisest võisime küll ainult unistada, kuid vähemalt ei jäänud liigselt hiljaks, kõigest 4 aastat.



kodu looduskaunis kohas


siia tulime ujuma


leia pildilt ahv