kurat, autota on jube keeruline elada. kell pool 9 väljusin kodust, 5 paiku jõudsin tagasi ja kogu selle aja jooksul jõudsin tunnikese surfida. saate aru, kaheksa ja pool tundi jauramist, et tund aega supelda. muidugi oleks võinud surfitud aja pikkust võrreldes käimise-ootamise-sõitmisega pikendada, tund või kaks kauem liguneda ja samavõrra hiljem koju minna, kuid merel valitses tohuvapohu ja suurem osa laineid oli puhas saast. ometi sain paar 4- triipu päevikusse kirja, järelikult oli asjalik käik. homme lähen jälle, siis juba autoga.

tore on tõdeda, et refleksikujundus on sõidule hästi mõjunud. kui varemalt tundsin, et nüüd on vist minek, siis jõudsin enne lauale püsti tõusmist kõik asjad neli korda üle mõelda. mulle kui noorele inimesele ei lähe asjade neljakordsele kaalumisele just kuigi pikalt aega, kuid sellegipoolest oli alguses äraraisatud laineid liiga palju. nüüd on asjad lihtsad, kui tunnen, et on laud hakkab allamäge (loe: allalainet) libisema, siis järgmise asjana olen juba jalul ja mõtlen, kas hoogu ja kõike muud jätkub, et näiteks kerge cutback teha.

surf on imeilus!

täna nägin üht
punapäist portugallast
äkki ainukest

ausalt ka, see pole niisama luuletus, piletikontrolör rongis nägi välja täpselt nagu iirlane. aint et portugallane oli. imesid juhtub.


täna võis sellistest lainetest ainult unistada