lissabon

boa noite amigos.
nädalavahetusel elasime suurlinnaelu ja käisime lissabonis mürgeldamas. eelmise päeva õhtustamine venis muidugi hommikusse ning tegi uue päeva esimesed tunnid aeglasteks. ühistransport liikus aga meist sõltumatu tempoga ning kella kolmeks olime juba hostelis, pool tundi hiljem kebabis (ei olnd paremat kohta võtta, nälg tappis) õlle ja terviseroa seltsis ning pääle kohustuslikku ginjat täiesti sõiduvees.

ginjale

too ginjapood on maitsekas koht ja pea kõikidel lissabonis käidud kordadel olen sealt läbi astunud. valiku lihtsustamiseks seal eriti miskit peale antud joogi ei pakuta ning ilmselt polegi seda teha vaja.
kes veel ei tea, millisest suurepärasest märjukesest räägin, siis vaadake siit järgi.

järgneva tiirutamise käigus sattusime muuseas ka vist maailma ühte maitsekamaisse kohvikusse, kohaks pois, café. kes lissaboni satub, siis peab sealt läbi käima ja ühe tarte de limão ära sööma. ausalt, juba selle küpsetise pärast võiks sinna kolida.

mida hilisemaks läks kellaaeg, seda huvitavamaks kohad. viimaseks peatuspaigaks jäi lesbibaar nimega salto alto (kõrge konts), mis ühtlasi ka siinkirjutaja uueks lemmiklokaaliks muutus. muidugi viibis seal tütarlapsi, keda pimedal tänaval karta võiks, kuid muusika ja melu oli üle prahi. jälle võiks lissaboni kolida.

duublis salto alto

Huvitavatest seikadest rääkides ei saa mainimata jätta pizzeriast leitud batmani ning ilmselt talle kuuluvat sõiduvahendit.

batman

batmobiil













öine lissabon




päevane lissabon

tere hommikust sõbrad, hüva püha!

jube mõnus on kell 7 lõunauinakust ärgata, midagi hamba alla saada ja siis varsti kuhugi külla sööma minna. seda ma siin särangi. sellest korterist paar korrust allpool on baar nimega feito conceito, kellega enne pidev kanakitkumine oli, kuid tänu maarja napsilembusele ja sellega kaasnevale sõbralikkusele on perekonnad praeguseks parimas vahekorras. asjata ei kutsuta asutust tüdrukute elutoaks (kui mäletate, jagan korterit viie tütarlapsega ning elutuba asendab köök). senini pole mul antud seltskonnaga veel suuremat suhestumist toimunud, kuid täna peaks asjad paremuse poole minema ja õhtusöök härrade juures rajab kindlasti aluse kirkamale tulevikule.

vahepeal olen mõned korrad surfimas ka käinud, kuid vaid paar päeva on healainelised olnud. talviti ongi vist nii, et healainelisi päevasid satud harvemini, kuid kui tulevad, siis on pakutav teenus üle prahi. seega tuleb randaminekut hästi planeerida, et mitte tünga saada, nagu näitek üleeila juhtus. windguru ennustas tublisid kahepooleseid laineid ja korralikku maatuult ja mina muidugi õhisesin juba hommikul enne ärkamist, et nüüd saab alles sõita. ookean möllas ja peale purunenud leashi ning tunnikese supluse ei saanudki miskit toredat. seega tegime veidi joogat ja kaklesime jõuluoste tegevate inimestega. pood asub mäe otsas ja kõige paremini saab sinna autoga, kuid ilmselt oli kogu linn otsustanud kell 5 ostlema minna ja poeuksi ehtis u kolmekilomeetrine autojärts. kuid nälg oli majas ja nii pidime tahes-tahtmata pühal ajal tarbimisega tegelema.

eila aga mõtlesime, et läheks sõidaks veidi mööda ilma ringi ja kaeks portugali mägesid. nõlvad hakkavad kodust juba umbes tunnise sõidu järel ja kuni serpentiinideni töötas plaan, paar tundi sõitu ning hunnik mäevaatlust, õlitatult, kuid päeva lõpuks olime autos kaheksast ula peal veedetud tunnist seitse. kui rendifirma lahke poleks olnud, siis oleksime auto tagastamisega paar tundi hiljaks jäänud ja see poleks enam tore olnud. õnneks tahtis letitagune tots varakult koju minna ja ütles, et toodagu auto millalgi õhtu jooksul tagasi, pargitagu ära ja jäetagu võtmed näiteks sahtlisse. kui parklasse siseneda üritasime, siis selgus, et rendiettevõttele ette nähtud 5 parkimiskohta olid täis ja valvuri väga ei huvitanud ka, et meie, kliendid, niimoodi keerulisse olukorda sattusime. diplomaatia on aga kõikvõimas ning pääle mõningast moosimist soovitas härra auto kõrvalparklasse jätta ja võtmed talle toimetada. loodetavasti pole ta puhkusele vuranud ja homme tööle tulev tütarlaps ei pea meile telefonitsi kurval häälel teatama, et kohe on kurikatega sportlased ukse taga. suurtest poistest rääkides ei tohi mainimata jätta http://www.guidofistpump.com/, minge vaadake ja kindlustage endale kvaliteetselt veedetud tunnike.

kohvi, küpsetiste, lainete ja vibe kõrvale lisandus veel üks põhjus, miks portugali armastan: kui veidi rääkida, saab kõike imeodavalt. kui mägedes üle kivi sõitsin ja autokummi purustasin, siis vajalikud parandusprotseduurid koos kõige juurdekuuluvaga läks maksma täpselt 5 (viis) eurot. elu nagu marokos!

veidi surfi



veidi joogat



veidi portugali






elu nigu lasnamäel

paistab, et jõulude ja eksamite tulekuga on ülecoimbraline surfientusiasm veidi räsida saanud. eksamid tähendavad pikki tunde raamatukogus, jõulud aga korraks koju minemist. kuid nii raamatukogus viibimisel kui kojusõidul on ka üks teine peidetud tagamõte - sooja saamine. siin tundub nii olevat, et välistemperatuur on sama või plussmiinus paar kraadi, mis toatemperatuur. õnnelikud inimesed elavad uutemate elektrisüsteemidega majades, kus mitu puhurit korraga tööle saab panna, teised aga on karastunud, lasevad endale kordamööda sooja õhku peale puhuda või veedavad aega mõnes soojas avalikus asutuses, näiteks raamatukogus. kuivõrd minul sinna niiväga asja pole, siis täna leidsime päris kena alternatiivi - ujula. vesi 29, õhk sama või isegi soojem, pilet 1.5 eurot. seal võib käia ka ujumishimu puudumisel, võtad hommikul kõik päeva jooksul vajaminevad vidinad kaasa, ajad varbad sirgu ja elad nagu kuningas.
järgmiste päevade jooksul läheb suurem osa siinsetest tuttavatest emade-isade juurde nuumamisele, seega tundub homme suuremaks kräuks minevat. sellest hoolimata loodan, et tekkiv alkoholism reedest surfi ei takista, windguru lubab paarimeetriseid laineid ja tugevat maatuult. otsustasin juba ammu ära, et enne suve pean esimesed barrelid ära sõitma, seega pole siin mingit pikemat passimist, sporti tuleb teha.
muuseas, kui ujulasse ega raamatukokku minna ei taha, siis võib vabalt ookeani hüpata, üldiselt on vesi õhust mõnevõrra soojem. kui esmaspäeval pääle rannas sooja tegemist vette hüppasin, siis vähemalt alguses oli elu nagu vannis.

hiinlasi on siin rohkem kui eestis

kõik toimib

tundub, et kõik käib jätkuvalt vana rada pidi, st. kipub sujuma. et charleroi lennujaam on brüsseliga seotud ainult nime poolest, vahemaa on u 80km, siis ma oma nina sinna toppima ei hakanud ja nii tegin ka äraeksimise võimaluse väikeseks. see omakorda tähendab, et jõudsin porto lennukile, ei jäänud ka coimbrasse minevast bussist maha ning kõige tipuks olin täna hommikul kell 11 juba kõhuli Pillel ja nautisin laineid. tõsi, tegelt oleks pidanud surfimisega juba eile algust tegema, sest siis olevat aja jooksul nähtutest üldse kõige parem sõiduilm olnud. u 3m lained, täpselt õige nurga alt maatuul ja barrelid, mida osavamad kohalikud ka endale lubada said. täna olid u 1-1,5m lained, kuid jätkuvalt puhus maatuul ja seega oli kõik nii ilus ja puhas, et valus vaadata. võib-olla oleks natuke suuremaid ja tihedama intervalliga laineid tahtnud, kuid esimeseks sõidupäevaks pääle kuuajast pausi käis küll. jube tore tunne oli, kui Pille mind kohe jälle omaks võttis ega pahandanud, et pikalt Joao priske kere all tööd pidi tegema. või kui päris aus olla, siis Joao polegi tegelikult eriti priske.
vaadake ise:

talveks soojale maale

käisin eila ula peal tublisti tuululuulutamas, kui koju läksin, siis laulsid linnud ja ärgates olin loomulikult pehme. ometi triikisin sokid , silusin viigid ja nüüd ootan tallinna bussijaamas riiga minevat bussi, et sealt homme portugali lennata. ilmselt on seal rohkem linde, kes varem laulma hakkavad ja nende vidin võiks parimal juhul natuke fadot meenutada. kui kõik klapib ja ma brüsselis ära ei eksi, siis jõuan pühapääva öösel coimbrasse ning kui asjad jätkuvalt sujuda tahavad, siis esmaspäeva lõunaks olen juba mõne tunni surfanud. ning kui esmaspäevane sport miskipärast välja ei mängi, siis teisipäevaks lubab lausa ideaalset sõiduilma. kõlab nagu päiksepaiste ja paljud siiajääjad on ilmselt veidi kadedad. beats me!

esimene, kes mulle oma aadressi saadab, saab postkaardi!

portugal on umbes selline:

ränne lõunasse

tublide rändlindudena kasutasime 20-euriseid pileteid ja lendasime poole perega (sonja, babee, maarja ja mina) nädalaks kanaaridele, et seal veinitada, singitada, surfida ja muidu ilusat elu elada. plaan oli juba algusest peale üle prahi - kohale jõudes võtame auto, hunniku veini ja põrutame muruaasadele telkima.

kodutus

esimesed kaks sammu kolmest astusime kiirelt ja tagasilöökideta, tellitust kraadi võrra parem vw polo juba ootas ja esimene kätte juhtunud supermercado oli tasuta testikaupa nii täis, et asjade ostmine tundus esimesel pilgul suisa mõttetu. kuid kui uneaeg kätte jõudis ja aasasid otsima asusime, siis selgus, et gran canaria on üle keskmise kiviküngas ja muruplatse leiab ainult ringteede ringikestel ja avalikes parkides. et kumbki äsjanimetatud variant just liiga seksikas (universiaalne omadussõna, millega hiljem ükskõik mida meeldivat kirjeldama hakkasime), siis lõpetasime kusagil n-koordinaatidega saare läänenurgas. tüdrukud magasid autos ja mina põõsa ja müüri vahel. mina magasin nagu beebi, tütarlapsed ilmselt mitte. kui ka järgmisel õhtul koduotsingud, nüüd juba saare lõunaosas, ebaõnnestusid, siis teadsin kohe, et minu koht on rannas ja mitte autos. rannas on dušid, kus end pesta, poodides on hiinlased, kes oma tualette kasutada lasevad, mis viga nii elada? esimese hooga julgeksin nimetada kaks põhitakistust, mis pikemat rannaelu takistada võiks: meeletud koledate, paksude, vanade ja poolpaljaste turistide hordid ning surfitavate lainete puudumine. kui probleemi number 1 võiks veel kahe silma vahele jätta, siis mure mure number 2 on ilmselgelt andestamatu.

ilus elu

järgmisel õhtul olime juba tagasi pealinnas las palmases, elasime katuse all, pesime sooja veega ning hullasime ookeanis, kus parimal juhul umbes kolmemeetrised lained olid. veesooja jagati lahkel 25 kraadi ringis, kalipsot ei läinud kordagi vaja ja konksninad (loe: kohalikud) lainet. ei tundunud liiga ohtlikud. kui esmapilgul võib tunduda, et turismisaare pealinnas pesitsemine kindlasti täielik õudus, siis tuli välja, et tegu on äärmiselt muheda linnaga. ta on odav (odavaim õlu maksis 17 senti purk, üks laar tapast kõige seksikamas kohalikus urkas 1.75 jne) ja inimesed on nii sõbralikud, et juba hakkas portugal meelde tulema. ainuke kitsaskoht, mis kogu saarel veedetud ajale oma pitseri jättis, oli kohalik kohvi. pääle portugali, kus ilmselt maailma üht parimat kohvi saab, tundus see nii halb, et targem oleks neid üldse mitte võrrelda. nagu ei ole paslik kõrvutada x2 ja silverhawki lainet, kuutseka ja val thorensi offpiste võimalusi ning eesti ja soome tütarlapsi, jätame ka sealse kohvi paksudele paljastele sakslastele. head isu!

huvitav huvitav

ma ei tea, mis kanaaride muudel saartel toimub, kuid gran canaria on üsna huvitava loodusega. ta on väike (u 1500 ruutkilomeetrit, ühest otsast teise u 50km), kuid sellest hoolimata võib põhja-ja lõunaosa ilm üsna erinev olla. see käib umbes nii, et põhjas tibutab ja sooja on kõigest 23 kraadi, kuid lõunas paistab päike ja temperatuur on üle kolmekümne. saladus peitub selles, et
gran canaria on vulkaanilise päritoluga ja saare keskel u 2km kõrguste mägedega, mis põhjast tulevaid pilvi kinni hoiavad. muidugi on igal pool kuiv, kui kaardi järgi järvesid otsisime, siis öeldi, et neid ei ole praegu, sest viimati sadas korralikult 4 aastat tagasi, kuid saare keskosas on loodus veidigi lopsakam. magedas vees ujumisest võisime küll ainult unistada, kuid vähemalt ei jäänud liigselt hiljaks, kõigest 4 aastat.



kodu looduskaunis kohas


siia tulime ujuma


leia pildilt ahv

surfi surfi surfi

live.ripcurl.com
über hightech võistlused siinsamas peniches

tere tuutud!
meil on nüüd lood seesugused, et isegi siin hakkab sügis tulema. see tähendab, et hommikud pole enam nii palavad kui enne. päevatemperatuur pole muidugi kuhugi kadunud, näiteks ükspäev kell kuus näitas rongi kraadiklaas miskit sellist:

viimasel mõnel päeval on lained väiksemad olnud ning tänu sellele olen spordi kõrvalt muudegi tegemistega tegelenud. eile tähistasime ühe korterikaaslase sünnat ja jootsime ta täpiks. eks ka tema enda panus oli tähelepanuväärne, kooki läks umbes pool liitrit konni, see tähendab, et iga ampsu ette võisime hüüda "SHOT"! ilmselgelt ei tulnud tänasest päevast ka kõige kirkamat, seega oli mägede vahele jõkke sulistama minek ainuõige variant. allah oli ka armuline ning auto peatanud härra tõi meid kodu ette ära. mina tänan!
pidutsemisest rääkides on kallitel lugejatel kindlasti põnev teada, mismoodi kohalikud lõbutsevad. no mina tahaks ka teada, kuidas need asjad käivad! kuna klubitamisega alustatakse 3-4 ajal (mõned kohad avataksegi alles kell 4), siis pole mina veel nii kaua jaksanud üleval olla, et päriselt ka õue minna. kui eestis murtakse nädala selgroog näiteks neljapäeval ja hoitakse purustatuna pühapäevahommikuse levikani, siis portugali nooremapoolsed inimesed tõmbavad end rihmaks reeglina 2 korda nädalas - teisipäeval ja neljapäeval. reedel minnakse juba emme-issi juurde pead parandama. et coimbra on suur ülikoolilinn ja enamus õpilastest on pärit kuskilt mujalt, siis jäävad nädalavahetuseks linna vaid coimbralased, erasmuslased ja vanemad inimesed, kes saavad vanemate turgutusteta hakkama. seega on teisipäävadel-neljapäävadel raju küte hommikuni välja ning tublimad isendid enne loengut magama ei jõuagi! ausalt ka, kui üks hommik kella kaheksaks rongile vudisin, siis loivas mööda linna ringi otsatu loppis mass, kes kustiganes kosutust otsis.
kui viimased 3 päeva välja arvata, siis olen viimasel ajal kõige täiega surfimas käinud. näiteks kolmapäeval hakkas juba tunduma, et pille saab lainetega eriti hästi läbi. see tähendas seda, et sain kätte peaaegu kõik lained, mida tahtsin. vasakpoolsed, parempoolsed, suured ja väikesed. puhas rõõm oli kõigepealt üks u seitsmekümnemeetrine otsast lõpuni puhas parempoolne sõit teha (st. kõhuga laine poole. nii on lihtsam), siis tagasi aerutada ja sama asja vasakule korrata. neljapäävaks saabus muidugi reaalsus, mis ka eile jätkus. reaalsus tähendab seda, et enam ei saa kätte päris kõike, mida tahaks. õigemini jääb kaugelt suurem osa hoopis püüdmatuks. kolmapäevased imelised lained kadusid vahelduseks ära ning ka lainetevaheline intervall venis pikaks, mis tähendab eelkõige pikka ootamist, linnuvaatlust

ja tiritammiharjutusi surfilaual. eila sai ka merineitsit (või hoopis david hasselhoffi venda?) näha.

ülehomseks lubatakse aga kõva pauku ja kuni kolmemeetriseid laineid. kolmapäev tuleb aga vist rannas sisustada, sest lainekõrguseks kuulutatakse kuni 5.9 meetrit. kui seal vales kohas mäsa panna, siis võib minek ka olla. selliste vaaladega nalja ei ole!
olge mõnusad ja sööge rohkelt kala, see on südamele hea.

numbrid

kuna mitmetes eelkõige surfmimist käsitlevates blogides on moes erinevate numbrite loendamine, siis ei saa ka mina kehvem olla. esimese nädala jooksul portugalis olen:
-suitsetanud 4 sigaretti, 3 neist keerasin ise ja ühe pärisin hiinlastelt
-vaid korra purjus olnud, sest olen ikkagi sportlane
-surfinud umbes 19 tundi, neist 3h 7.2 jalase sõbraga ja ülejäänud aja 6.3 jalase püssiga
-veetnud vähemalt 13h rongis, neist 2.5h coimbrasse sõites ja ülejäänud tunnid ranna ja kodu vahet tiirutades
-mitu korda olen mõelnud, et tahaks teisi randu ja laineid ka kaeda, kuid puuduva auto tõttu plaanidest loobunud
kui on veel miskit, mida ma ei mäleta, kuid teie teate, siis palun tuletage mulle ka meelde.
päike paistab, ei ole enam miskit pikka pikutamist, kõik mere äärde!

hommikud mulle meeldivad

tere kallikesed, ma igatsesin teid ka!
ausalt ka, kuid mitte hommikuti, sest sel ajal on merel parimad lained ja mul muudki tegemisi kui igatsust tunda. eile hommikul poole 10 paiku, kui rongijaama poole minema asusin, ei tundunud kuskilt otsast, et minust võiks ükskord päeva esimeste valgete tundide austaja saada. taevas pilvitas ja lubas pläusti väljutama hakata ning üldse tundus naljakas nii vara kuhugi midagi tegema minna. aga näed, härra deus pidas omi plaane - napilt olin pille (jah, avalikkuse survest hoolimata nimetasin ta pilleks. eila õhtul tuli aga pille portugalikeelne tähendus päevavalgele: maakeeli tähendab ta üht kehaosa, mille järgi poisse tüdrukutest eristatakse. rumalamatele lugejatele vihjeks, et siinkohal mõtlen nokut ja mitte aadama õuna) kotist välja võtnud ja ühes endaga märjaks kastnud, kui juba saabus esimene puhas laine, mille skalbi ühes järgmistega vööle riputada sain. vahepeal sain muidugi lauaga vastu sama kehaosa, millel eelnevalt põgusalt peatusin ja tundus, et asi on isiklik. õnneks ei kestnud viha pikalt ja umbes lõunani hullasime mõnuga. siis saabus aga ikaldus ja päeva parimateks paladeks jäidki hommikused sooritused.
kui össidest sõbrad õhtul teatasid, et hommikul umbes seitsmese rongiga võiks randa sõita, siis ei pidanud ma enam pikalt mõtlema. isegi pääle nelja tundi und (õhtul sai veidi tamburaitatud) tundus hommikune sörk rongijaama suunas täiesti õigustatud tegevus. ilmselgelt ei pidanud jälle miskit kahetsema ja tänane triibutamine on senistest üks parimaid, kui mitte kirss koogi peal. mõnusad 1-1.5m lained, parajate vahedega ja puhtad. ühesõnaga maitsev. vahepeal jõudsin natuke ka und kiruda, kuid mitte pikalt, sest surfida mulle meeldib, mitte jaurata! aga kui soovilugude aeg oleks, siis tahaksin homme (jajaa, ka siis teeme sporti) natuke suuremaid laineid, sõbrad pikemate laudadega pidid vähem vaeva nägema, et sõitma saada. lühikeste laudade ja vähese sõiduoskuse koostöö viga ongi see, et pisikeste lainetega sõiduks tuleb hirmus palju rabeleda. näiteks eila õhtul vaatasin, kuis üks kohalik keskealine härra oma umbes üheksajalase sõbraga kõik soovitud lained kätte sai. mitte mingi 5, vaid umbes sama palju, kui ma elu jooksul saanud olen. siinkohal tuleb muidugi mängu ka kogemus, kutt oli alati täpselt seal, kus laine murduma hakkas. st kõige õigema koha peal. mul polnudki siis muud teha kui ainult ammulisui imestada.
siinkohal tahaksin siiski rõhutada, et olen pillega väga rahul, ta on kiire, täpne ja terane! tõsi, korraks mõtlesin ta portugalis oleku ajaks martaks ristida ja väita, et ta on hispaanlanna, kuid ärme ajame asju keeruliseks.
olge musid ja tehke trenni!
värvi andmiseks lisasin ka mõned pildid:

minu uue sõbranna esimesed triibud

tere numpsikud.
kui hommikul rongi istusin ja figueira poole teele asusin, tundus tulevik veel kirgas - sooja näitas 23 kraadi ja taevas oli sinine. mõtlesin lõpuks välja, kuidas rongijaamast bussiga randa saab ja heast tujust ajendatuna läksin putkasse, näitasin rodrigole lae all rippuvat ja juba varem silma hakanud lauda ja ütlesin, et tahan seda. tubli poiss, ütles selle peale rodrigo. järgnes tavaline kultuuriprogramm ehk eurod laua ja sellega kaasnevate vidinate vastu ja minu suhe uue väljavalituga võis alata. sõbrad, ärge kartke, ega ma maarjat maha jätnud, võtsin lihtsalt teise naise juurde. pikkust 6.3 jalga, üsna sale teine, valget värvi ja kõhu pealt juba kerge vahakihiga. nüüd on mul ainult üks mure - kuidas teist nimetada? kuivõrd ma ei oska bloogspotti ühtegi küsitlust tekitada, siis annan teile mõned nimevariandid, millede seast õigeimale osutada võiksite. et valik liiga kirjuks ei läheks, valisin ise juba kolm nime välja: pille, marta ja tiiu. andke tuld!
esimene sõidupäev uue armukesega oli muidugi täielik ikaldus, meri tormas, vihma sadas ja lained murdusid täpselt seal, kus tahtsid. suuremad lained olid juba umbes 2.5 meetri kõrgused ja uue sõbranna toeta oleks nad mulle tilgad püksi (loe: kalipsosse) ajanud. kõhuli laual aeledes tunduvad ka väiksemad lained pirakad, mis me siis sellistest vaaludest räägime? kerge voolus oli ka pidevalt päevakorras, u 15 minutiga liikusin stardikohast 500 meetrit läände. õnneks tähendas see mööda randa edasi triivimist, vastasel juhul ei oleks siin enam kedagi, kes kirjutaks. tiiu/pille/marta oleks ka leseks jäänud, maarjast rääkimata.
suure ilmaikalduse käes toimus ka kergematsorti õnnestumine - tutvusin saksa ja austria sõpradega, kes mind autoga koju viisid. homme saan jälle samal viisil randa tagasi, rongi-ja bussisõit on ainult nendele, kes autot ei rendi!
olge mõnusad, elu on ilus.

lainelauatus figueiras

tere musikesed!
igal sügisel tuleb kõigepealt ilmaikaldus ja alles siis mõte kuhugi lõuna poole emigreeruda. sel aastal on aga hoopis teine minek, sain suvel juba 25 ja kõrgele eale vastavalt hakkasin ka ettenägelikke käike tegema. paar nädalat enne minekut mõtlesin välja, kust, kuidas ja kuhu, tegin viimased õnnelikud päevad tööd ja siis lendasin riiast lissaboni. veel paar tundi rongisõitu ja saabusin coimbrasse, oma uude kodukohta järgmiseks pooleteiseks kuuks.
esimene suurem õnnestumine tabas mind juba rongijaamas, kus ühe daami südame sulatasin ja nii priiküüdi kesklinna sain. see, et daam pääle minu mahapanekut otse mäkkdraivi läks, oli muidugi satšafeil, aga oma viga, ise kõduneb kauem!
sulnile saabumisjärgsele ööle järgnes kergelt unine hommik, kuid juba ammu olin ma välja mõelnud, et kõigepealt on surfida vaja ja alles siis kõige muu triviaalsega tegeleda. vaid tund rongi-ja 10 minutit taksosõitu hiljem olime juba figueira rannas. haarasin putkast 7.2 jalase sõbra, mis mind järgmiste tundide jooksul ka truult teenis. lained olid muidugi toredad, kuid kahtlaselt vasakule poole kallutatud. mulle kui vasak-jalg-ees-sõitjale selline olukord just kuigi hästi ei sobi, kuid ka selg laine poole tuleb sõitma õppida.
et tolle ranna ja rongijaama vahel on mondego jõgi, siis on sinna ja tagasi saamine paras nihverdamine. suuremate sekelduste vältimiseks otsustasime kaasavõetud telki ja magamiskotte otstarbekalt kasutada ning otse sündmuskohale ööbima jääda. kitsas telgis laiutamisega on nigu on, kuid hommikul pea välja pistmine ja ookeani nägemine on väärt ükskõik mida. tahan, jooksen läbi linnuparve ujuma, ei taha, ei jookse. üks apelsin hiljem olin juba tagasi putka juures, haarasin embusse 6.3 jalase fish-nimelise sõbra ja tormasin jälle pea ees lainetesse. üks asi on sama suure nsp lauaga sõita, teine asi aga kiire kalakujulise sõbraga laineis mängida. päris äge püss, pöörab u neli korda kiiremini kui kõik mu eelmised mängukannid. pedal metalisse, homme või vähemalt lähipäevil ostan endale samasuguse päris oma sõbranna ja nimetan ta... ei ütle, kelleks. pääle esimesi laineid tean juba paremini, kelle nägu ta on ja mis nime kandma hakkab.
põhjus, miks ma täna juba pikemat aega arvuti otsas aelen ja näiteks varemplaanitult peniches ei surfa, peitub portos. mitte linnas nimega porto, vaid selle nr.1 müügihitis - portveinis. une ja laiskuse tõttu jäi eila nägemata päris koju kätte toodud jeff mills, täna veinisõpruse tõttu aga peniche lained. õnneks võtan end varsti jälle kokku, istun 3h bussis ja lähen külastan portugali surfipealinna. muide, varsti on seal ka üle prahi võistlused. vaata: http://www.surfholidays.com/blog/June-2009/Peniche-to-Host-Worlds-Top-Surfers-in-ASP-Comp.aspx
olge mõnusad ja tulge külla