minu uue sõbranna esimesed triibud

tere numpsikud.
kui hommikul rongi istusin ja figueira poole teele asusin, tundus tulevik veel kirgas - sooja näitas 23 kraadi ja taevas oli sinine. mõtlesin lõpuks välja, kuidas rongijaamast bussiga randa saab ja heast tujust ajendatuna läksin putkasse, näitasin rodrigole lae all rippuvat ja juba varem silma hakanud lauda ja ütlesin, et tahan seda. tubli poiss, ütles selle peale rodrigo. järgnes tavaline kultuuriprogramm ehk eurod laua ja sellega kaasnevate vidinate vastu ja minu suhe uue väljavalituga võis alata. sõbrad, ärge kartke, ega ma maarjat maha jätnud, võtsin lihtsalt teise naise juurde. pikkust 6.3 jalga, üsna sale teine, valget värvi ja kõhu pealt juba kerge vahakihiga. nüüd on mul ainult üks mure - kuidas teist nimetada? kuivõrd ma ei oska bloogspotti ühtegi küsitlust tekitada, siis annan teile mõned nimevariandid, millede seast õigeimale osutada võiksite. et valik liiga kirjuks ei läheks, valisin ise juba kolm nime välja: pille, marta ja tiiu. andke tuld!
esimene sõidupäev uue armukesega oli muidugi täielik ikaldus, meri tormas, vihma sadas ja lained murdusid täpselt seal, kus tahtsid. suuremad lained olid juba umbes 2.5 meetri kõrgused ja uue sõbranna toeta oleks nad mulle tilgad püksi (loe: kalipsosse) ajanud. kõhuli laual aeledes tunduvad ka väiksemad lained pirakad, mis me siis sellistest vaaludest räägime? kerge voolus oli ka pidevalt päevakorras, u 15 minutiga liikusin stardikohast 500 meetrit läände. õnneks tähendas see mööda randa edasi triivimist, vastasel juhul ei oleks siin enam kedagi, kes kirjutaks. tiiu/pille/marta oleks ka leseks jäänud, maarjast rääkimata.
suure ilmaikalduse käes toimus ka kergematsorti õnnestumine - tutvusin saksa ja austria sõpradega, kes mind autoga koju viisid. homme saan jälle samal viisil randa tagasi, rongi-ja bussisõit on ainult nendele, kes autot ei rendi!
olge mõnusad, elu on ilus.